Ajalugu

Vääna ajaloost

Vääna-varasemad nimetused: Feyena, Veghenoya, Faehna, Fähna on leidnud äramärkimist juba 14. sajandil. Vääna piirkonna küladest on teateid üsna varakult. „Taani Hindamisraamatud” on märgitud mitmete tolleaegsete külade nimed nagu: „Ligua”- Liikva; „Homebo”- Humala jne. Vääna piirkonnas on ajaloomälestisi, mis on seotud ranniku militaarse kaitsega, Peeter Suure merekindlused. Vääna piirkonnas esineb palju loopealseid. Vääna maastikukaitsealal asub Tõlinõmme järv, piirkonna territooriumilt voolab läbi Vääna jõgi. Soodest on esindatud Vääna raba.jarv

Tõlinõmme järv
foto: Kaido Einama

Praegune Vääna kandi külakeskus,Vääna Külakoda, on kunagine Vääna mõisa ait. Harjumaa mõisate hulgas on Vääna üks vanemaid. Vähemasti 1325.aastal pidi mõis siin juba olemas olema, sest tolle aasta augustis Taani kuninga Kristjan II poolt vendadele Bremenitele antud läänikirjas märgitakse Väänat juba nende isale kuulunud olevat. Bremenitele jäi mõis umbes pooleteiseks sajandiks, kuni Alleth Bremen läks mehele esmalt Andreas Deckenile, seejärel – 1492. aastal Eilard Krusele. Viimase tütre kaudu pärandus mõis Tiesenhausenitele, neilt Liivi sõja lõppedes Taubedele, 18. sajandi algusest märgitakse mõisat Stackelbergide nimele.

Vääna mõisaansambli väljakujunemine tänini säilinud ilmes toimus põhiliselt 19.saj. vältel. Ehkki maamõõtja S.Dobermann on juba 1800.aasta paiku märkinud Väänas ja selle karjamõisates kõik kõrvalhooned kivist olevat, tundub siiski, et peahoonega võrreldes on nende esinduslikuma väljaehitamisega kohatigi viivitatud. Suurtsugusem, härrastemajaga ühtsesse ansamblisse liituv majandushoonete kompleks sai siia kerkima alles 1840. aastatel – järjekamalt ajas selle ehitamist tollane mõisaproua Pauline von Stackelberg. Suhteliselt palju on ehitatud ka 19. sajandi lõpukümnenditel Ernst von Stackelbergi aegu – temagi eesmärgiks oli Väänast kujundada üht üle Eestimaa mustermajandit.

Tänapäevaks on kõrvalhoonetest järel vaid üksikud. Keskseim koht Vääna kõrvalhoonete hulgas on kuulunud sõidutall-tõllakuurile ja aidale (mõlemad 1840.aastaist) – kummagil kogukal ehitisel oli osaks raamistada härrastemaja tiibadelt, mistõttu lõuna poolt lähenejale paistis kogu kompleks asetuselt sümmeetrilisena.

Praeguseks on esimesest järel murenenud põhimüürid, teisest aga on saanud renoveeritud ja ümber nimetatud-Vääna Külakoda-algselt on kummagi hoone esikülge ilmestanud suurejooneline arkaad. Enne renoveerimist oli mõisa ait väga trööstitud olukorras.

Loodus

Vääna maastikukaitseala moodustati 1991. aastal põhieesmärgiga kaitsta põõsasmarana loopealseid. Uut kaitse-eeskirja koostades otsustati alaga liita ka Tõlinõmme järv ning seda ümbritsev raba. Nüüd (uus kaitse-eeskiri kinnitati 2000. aastal) hõlmab kaitseala 344 ha.
Üsna väikese pindalaga Vääna kaitsealal näeb väga erinevaid maastikke: järve, raba ning põõsasmarana loodusid. Tallinna külje all asuv Tõlinõmme raba sobib hästi sookoosluste tutvustamiseks õpilastele ning kõigile teistele loodushuvilistele.
Tõlinõmme järv oli enne II maailmasõda üks Eesti tähtsamaid linnujärvi. Linnuhuvilised ei ole järve unustanud ka pärast veetaseme allalaskmist 1937. aastal.
Põõsasmarana lood on väga haruldased kogu maailmas. Nad on levinud vaid õhukese savika moreeniga kaetud kompaktsel paealuspõhjal. Kevaditi ja sügiseti ning suuremate sadude järel ei jõua vesi maasse imbuda ning koguneb üsna suurtel aladel lohkudesse.
Põõsasmaran kasvab keskmiselt 60–100 cm kõrguseks (madalamad 25–50 cm, kõrgemad 150 cm). Aastane juurdekasv on vaid 5–6 mm. Põõsasmarana eluiga küünib 10–20 aastani, mõned põõsad elavad kauemgi. Taim õitseb suve teisel poolel, viimaseid õisi näeb sügiskülmadeni.

Vääna jõgi…

…on tuntud ka kui Tõdva, Tedva, Hüüru, Topi, Saku jõgi. Kesk-Harjumaal asuv jõgi. Algab Nabala külast 3,5 km lääneedela pool ja suubub Soome lahte; pikkus 64 km, valgala 316 ruutkilomeetrit. 1 km enne merre suubumist (Vääna-Jõesuu külas) pöördub jõgi edelasse.
Ülemjooksul voolab jõgi läbi Nabala, Sausti ja Saku soo, mis on suures osas kultuuristatud. Keskjooksu alguses läbib jõgi mitu küla ja Saku aleviku, kus asub suur õlletehas, mitu muud tööstus- ja ehitusettevõtet, uurimisasutusi jm., palju suvilaid ja Juuliku veisefarm. Alamjooksul Vääna külas, Vääna-Jõesuus ja Vitil paikneb jõe kaldail ja läheduses sadu suvilaid ja mitu puhkebaasi.
Ülemjooksul ja kohati ka keskjooksul on jõgi süvendatud ja õgvendatud, enamuses pikkuses aga voolab looduslikus sängis. Jõe kaldad on ülemjooksul kuni Sakuni madalad, kesk- ja alamjooksul enamasti kõrged. Jõe keskmine lang on 0,69 m/km. Lang on suurim keskjooksul 4 km lõigus Vatsla ja Vahi küla vahemikus. Vahi külas on jõel väike joastik, kus vesi langeb astmena. Vesiveskid on jõel olnud varem Saku ja Hüüru mõisas.
Kirjanduse andmeil käivad Vääna jões kudemas lõhi, meriforell, vimb ja jõesilm; jões leidub jõeforelli ja teibi ning sinna tõuseb merest ka noorangerjaid. Vimb tõuseb tavaliselt Tugamanni paisuni, harva ka kõrgemale. Vääna jõe kesk- ja alamjooks kuuluvad heade forellijõgede hulka.